On reede varahommik. Mitu päeva on sadanud ja toas on tunda niiskust. Täna lubab sügise kohta harukordselt sooja ilma, kuid see kahjuks korteri all oleva keldri niiskusele vastu ei saa. Seega - tuli ahju ja aknad lahti. 

Saatsin lapsed kooli, viskasin hommikumantli selga ja tõin sületäie puid. Ma polnud kuuris ammu käinud-see lõhnas nii sügisromantiliselt ja tuli välja, et kasepuude riita olid oma suvekodud ehitanud päris mitu linnuperekonda. Kuigi pesad olid tühjad, siis ma ei tihanud neid eest ära sättida ja püüdsin omale vajaliku muudmoodi kätte saada. Ma ikka  imestan, kuidas nood punutised kõik nii kaunid ja sümmeetrilised on! 

Olen leebe ja luban maailmal end üllatada. Otsustasin, et selline on tunne, millega tänasele päevale vastu lähen. 

Kell 8.22 kirjutab mulle Eia, et tal on hommikupoolik vaba ja kas me ehk võiksime täna pildistada?

Jah! Jah Eiale ja jah spontaansusele! Teeme kell 11. Jõuan stuudiosse kokkulepitust tunduvalt varem. Ma ei hakka seekord kirjeldama oma teekonda kodust tööle, sest nii võite kadedaks muutuda.

Eia otsustab ennem pildistama tulemist siiski juuksed ära pesta ja hilineb veidi. Panen omale kohvivee ja vaatan stuudios ringi. Loominguline segadus, mis mind on alati saatnud vaatab vastu ka täna hommikul. See ei häiri mind, kuid otsustan siiski toolid seina äärde ritta sättida ja hinge heitnud suuremad ning väiksemad tiivulised ( kärbsed ja herilased, mitte nahkhiired ) kokku pühkida ja prügikasti libistada. Neile meeldib siin väga. Mulle ka.

Umbes aasta tagasi tundsin, et rendistuudio, mis oli koduseks saanud nii asukoha kui ka peremehe poolest ja kus olin pildistanud pea 3 aastat…polnud enam see. Igatsesin oma tempot ja ruumi. Mul ei olnud selget nägemust, milline see olema peab ja kuhu ma mida paigutaksin. Lihtsalt teadsin, et saan enda jaoks paremini teha. 6. detsember 2022  sain oma stuudioruumi võtmed. 

Tänane kohtumine ei ole täiesti uus. Ma ei tunne Eiat, aga oleme tuttavad. Ja siit tulebki selle loo mõte. Vähemasti minu enese jaoks.

Meil on ettekujutlused, eelarvamused, kogemustest tulenevad teadmised, tunnetused, ootused. Kohtusin Eiaga aastaid tagasi ja nüüd tagant järele julgen tunnistada, et tookord ma ei tutvunud naisega, kelle olin ise oma peas loonud..tuginedes tema raamatutele, visuaalidele, meedias nähtule. Kaunis naine, aga seletamatult eemalolev. Pildid said ilusad, kuid tolle inimeseni ma ei jõudnudki. Elu viis meid taas kokku, kui algas loovkirjutamise kursus. Imeline muinasjutumaailm, kus Eia on  kui võluprintsess. Jaa, ma olen vaimustuja - kui laine, siis 7-meetrine ja kui vihm, siis padukas! Aga nagu Eia kursuselt kõige elavamalt meelde on jäänud - ära heieta! 

Seega täna astub uksest sisse naine, keda ma tunnen. Juuksed lõhnavad värske pesu järgi, soe ja lahke naeratus suul. Natuke elevil, aga samas täiesti kohal. Põselohkudega. Sellist Eiat ma pole päris elus veel kohanud, ometigi oma peas oli ta koguaeg mul olemas. Päike paistab ja meil on hea olla. Vahetult ennem viimaseid kaadreid tahab kogu keha haarav ja ülevoolav tänulikkuse tunne peale tulla, aga hoian seda tagasi, et mitte hetke rikkuda. Sain just selle sessiooni parima portree. 

Olin jõudnud ta ära oodata.